Voorimehe viis (2006)
|
|
Seebimullibeebi
Ma olen täna kriipsujuku nägu,
sest keegi mind ei pannud tähele,
ma olen nagu väikse lapse väike pisar,
mis kukkus vaarikate vahele.
Ma olen nagu väike tolmurull,
katkine ja olematu,
ma olen nagu lõbus seebimull,
valutu ja kodutu.
Ma olen nagu väike laps, kes kasvab täna suuremaks
ja vaatab taeva poole ülesse.
Ma olen nagu väike aps, mis teeb meid kõiki targemaks
ja võtab oma sooja sülesse.
Ma olen nagu numbriteta null,
võimas aga elutu,
ma olen nagu küünisteta kull,
haavatud kuid surematu.
Ma olen nagu väike kuu, mis ripub sinu kohal ju,
et ronida sa saaksid ülesse.
Ma olen nagu vana mänd, mille najal puhkad end,
kui ristikhein on kasvand sülesse.
Ma olen nagu seebimullibeebi,
kes neelas alla ühe väikse roosa seebi.
Ma olen nagu kõik ja mittekeegi,
armas aga armutu.
Lumeingel
Kullake, kas sa kuuled,
kuidas lumi langeb.
Kui mina olen haldjas,
siis sina oled ingel.
Ma ootan oma inglit
katkise kiriku trepile nuttes,
vist kuulen sinu samme
just nagu langev lumi.
Kullake, kas sa kuuled,
kuidas lumi langeb.
Tuul puhub lume igatsuse
minu hinge hange.
Vist pole miski nõnda pehme,
kui lendleva lume hääl,
mis langeb silmadesse inglile ,
kes magab hapral jääl.
Uinuvate hingede ümber
emban su vaikuse auru,
kullake, kas sa kuuled,
kuidas lumi langeb.
Hingekarjus
Hingekarjus hingekarjus
Vaikuse varjus
Laulsin oma hinge välja
Kadunud asjade maale
Täiskuu valguses
Vesi üle südame
Pesi minu raamatu raame
Tuul rebis lahti lahmakaina kihte
Kui seisin öises külmas vihmasajus
Mu vahaakarva nahast kõik näis nii lihtne
Ja kägu kukkus kahutanud ajus
Kiht kihilt voolas peitemängu maha
Ma tundsin kuidas alla voolas värv
Ja sulas ümber luude tukslev vaha
Ja selles kaoses katkes viimne närv
Mu hingel oli valus samamoodi
Kui siis mil katnud seda oli rind
Ja pööreldes käis mööda tuba voodi
Kui unevalus nutmas nägid mind
Aeg neelas alla halvaksläinud õhtud
Ja mõlestused millel kasvas tolm
Ja kõigist kes mu küsimusist tehtud
Jäi päevatõusuka alles ainult kolm
Täiskuu süles, täiskuu süles
Tõusin ma üles
Täiskuu hellas valguses
Kirjutasin südame suule
Tuhandes sosinas
Valgusest tõin ilmale
Kaalukausil tukkuva hinge
Portselanist sigarett
Rõdult hüppab alla sigareti tuhk
Ta langeb langeb alla sõnatult
Mees tõmbab mahvi kukub talle järgi
Ja jõuab maha vapralt võlatult
Ojja jookseb rõõmsalt sõrmus
Väikeses ja armsas sõrmes
Tema küljes tüdruk silmad jões
Haprus neelab põhja
Nüüd saab olla koos iseenda sees
Sellega kes tema taskus elab
Kas sa soovid? jaa
Kas sa saad? ei saa
Võib ma tulen ka kaasa?
Voodi sisse vajus vana nahast raamat
Tema sisse vaikusesse vanatüdruk uppus
Ilmsi oli elu nagu surm, kuid nüüd on surm kui elu
Pildilehel illustreeritult
Lips ronis lambi külge naeratas ja nuttis
Tema külge riputas end vana vana mees
Onu nagu muld kuid silmad särasid kui liivakastis
Mängind oleks lapsepõlves
Esmakordselt tundnud armastust.
Kingitus kõige nõrgemale
See ongi kingitus kõige nõrgemale
Kui sa loomud millestki mida sul veel ei ole
Kui ma olin väike laps
Kõndisime poodi mina ja mu paps
Ta ütles nüüd võib raha raisata
Niikuinii me midagi ei saa
Ma polnud rõõmus aga kurb ei olnud ka
Kinomaja ees
kohtusid kord väike laps ja vana mees
vana vana mees
teadis varsti teda minek ootab ees
surm on kõigest uni,
kes pikali heidab on lihtsalt väsinud,
ütles pisikene laps
vana mees läks kohe rõõmsamaks
Ta polnud rõõmus aga kurb ei olnud ka
Päris ise
Täna õhtul
Ma otsustasin olla päris ise
Täna õhtul
Enda kõrval alasti
Täna õhtul
Kõik maskid võtsin maha
Ja keegi mind ei tundnud ära
Kuula oma vaimude valu
Austa oma hirmude ilu
Paita oma kummalist keha
Lenda enda loojate lehas
Nuta päikese poole üles
Puhka tuuletallaja süles
Hinga kadunud aegade tolmu
Ma pole kunagi olnud päris ise
Täna õhtul
Olin enda näoga
Täna õhtul
Enda sisse vaatasin
Täna õhtul oma vaikse hingamise
Kinkisin kuule ära
Vaata vihma vaikuse taha
Rebi valed seibadelt maha
Hüüa neile, kes veel ei kuule
Puhun teile päikesetuule
Vihma südamest ülesse kalla
Jookse armastust pidi alla
Maaema iial ei solvu
Et ma pole kunagi olnud
Päris ise
Triibuvaibalugu
Ma tulin linna, milles jõgi voolas ülespidi,
mu seljakotis polnud palju asju sees,
käis päike jalutamas kahte tornitippu pidi
ja kuu end imetlemas käis purskkaevuvees.
Ma selles linnas nägin ennast veidi tagurpidi
ja kuulsin, et ma räägin ühte võõrast keelt,
mu voodiserval istus keegi mulle väga ligi,
ta üles korjatud sai öiselt koduteelt.
Ja mu päevadesse paistis äkki valgus,
mis mööda triiibuvaipa põrandale valgus
ja siis ma teadsin, iga lõpp on hoopis algus…
Ses linnas polnud vanu valutavaid mälestusi
ja iga päev tõi uusi tuttavaid mu teel.
Ja vana mees, kes täna mägis turul kontrabassi,
sealsamas mängibväga mitu korda veel.
Kui hommik veereb üle katuste ja üle minu,
ma tean, mind oodatakse ja see tundub hea,
ja keegi peale selle linna ega peale minu,
me hoolsalt hellitatud saladust ei tea.
Klaasikillumäng
Mu kodu on laterna see, mis ei põle
ja klaasid mu unest on udused,
mu uni ja külm ja mu uni on hõre,
mu pisaraist pilvi nad kudusid.
Mu kodu on vihmaveetoru sees,
peale minu seal peidab üks viirastus end.
Seespoolt punasest velvetist toru vees
elan ma teiste unenägudes.
Mõned meist annavad, mõned meist võtavad,
mõned meist kaotavad ennast ja nutavad,
kuid teisel kasvavad tiivad ja lendavad ära nad.
Peeglis on keegi, kes süütab leegi,
kadunud aegade mälestus põletab.
Peeglis on keegi, on abiks seegi,
ilusad asjad tavaliselt on valusad.
Mu kodu on kummuti sahtli sees,
ma jalutan seal nagu eksinud kass,
oma mõtetest keerleva pudru sees
keedan hinge ma ilusaks.
REF: Mõned meist annavad, mõned meist võtavad…
Mu kodu on mesilastaru sees,
kõik need linnud olengi mina.
Korjan mett ainult ühelt liilialt,
õhtul laotan ma temale punase lina.
Sa oled hea
Persse see valu ja vaev, ütles majakavaht
ja kustutas tule
nüüd laevu enam ei tule, ei tule
Mul on lõunapaus ütles valvearst ja läkski
Kui koer mind äsja oli hammustanud
Mul ei ole aega vastas mees,
Kellelt küsisin tänaval kella
Tal olid udused prillid ees
Ei huvita mille eest, ütlesid kandid,
Kes nõudsid mult võlga
Ma olevat neile sees
Kui sa oled hea on kõik su vastu head
Aga kõik veel ju seda ei tea
Et sa oled hea
Pede oled või mis küsis mees,
kui ma naeratasin talle
Võib-olla mõni teine kord lausus tüdruk
Keda ma proovisin kallistada
Soovisin kallistada
Lõputu lugu
Elu on ilus ja valu on valus
ja vahel nii lihtne see ongi.
Vahetevahel on ilu ju valus
Ja hirm paneb mõistuse vangi.
Isegi puurile kasvasid tiivad,
kui lind lendas ära valguse vahele,
kodu ei olegi naeruta paik…
Armastan moosi, kuid mind , kes see armastab,
küsis üks väikene, väikene poiss.
Õnn pole eesmärk, vaid hoopiski eeldus,
vastati talle väikese häälega.
Unistus tuli ja kirjutas välja
haldjasaarele pileti kahel,
ei saa olla kurb, kui sul on õhupall.
Laulu on sõnad ja sõnad on lihtsad,
aega jookseb mööda mu varrukat ülesse.
Hea on ju laulda, kui on, mida laulda,
sõnad mu huultelt said seinale kraabitud.
See pole laul, mis sind hingeni raputas,
see pole viis, mis sind valgusse viib,
see on su enese südame hääl.
Lõputu lugu tunnete värvi,
keegi ei julgegi lõpuni kuulata.
Mõni on rõõmus, laul keset järvi,
laulavad tüdrukud suurema vaevata.
Vesi üle südame
On hommik nii vara, et hilja on veel,
uus valgus on langenud maha.
Nii ilus ja valus ja valge on see,
et ma silmi ei avada taha.
Sest ma näen siis, et kiriku katusel
seisab päikese valguses ingel,
käed tal palveks on tõstet kui patusel,
elulootuse kaotanud hingel.
Ja ma näen siis, et loss seisab mäenõlval veel,
vanu habetund kuningaid troonil,
kelle hõbedast mõõkadel pisarad reas
ja keerduvad liiliad kroonil.
Sest ma näen siis, et jõgi viib endaga lund
ja et päike käib tornide vahelt
ja ma mäletan ühte kummalist und,
kus su silmadest piitsutas rahet.
Ja ma näen siis, et hõbedast raamatu sees,
on vaid kadunud aegade jutud.
Näen, et kullatud katkise peegli ees
saavad naeruks äkki mu nutud.
Ja ma näen nende valgete lindude seas,
kes mu toa kohal lendavad öösi,
et sa elad mu mõtetest kuumavas peas
ja et päev tuleb soe nagu öögi.
Ja ma näen siis su seitset luigeluust keed,
mille lõpust saab alguse aeg
ja ma lasen sul rännata lõputut teed,
sest ma tean, et sa tuled, et oled ja jääd,
sooja päikese enese poeg.
Karge meele igavene sära
Tühjas majas elab
sõber kes sai ära unustatud
hingeviljad elupuudelt
kõik said alla raputatud
Kirstust leitud pildil
Minust noorem paistab vanaisa
Unustatud ajas ikka
turnib tamme otsad tema
hingeojas voolavad unistused
kaitseingel on kasteses maas
paljajalu jookseb ta läbi rahe
kuni tiivad ta kasvatab taas
karge meele igavene sära
tema mälestustele võib juua anda
ühel ööse unenägudesse eksis ära ta
ei jõudnud enam randa
valges kleidis tantsib
vana naine oma mälestustes
oma voodis nutab
igal õhtul hingeõhu ära
lapsepõlve sõber
kes on ammu surnud ütles talle
tule siia, minu soojuses
saad janu kustutada
Juua külma kohvi
Mõnes soojas kohas
Ostan uue elu
Soovitavalt puhta
Soovitavalt puhta ilusa ja valge
Teerullid vahel teele sõidavad
Ja nende tee on lämmatav ja raske
Teid oma nägu tasapisi rullivad
Kuid teie, kullakesed, ärge laske
Tee minus eneses teeb sooja teed
Ja paneb tassi aurava mu hinge ära tõmbama
Nüüd tean mis moodi lõhnab minu tee
Armastuse tee, pehme rabatee, põdrasamblatee,
piparmünditee, päris oma tee.
Juua külma kohvi
Mõnes soojas kohas
Kohvikus kus keegi kunagi ei käi
On jäänud ainult need kes
Midagi ei oota
Jäätee võib olla väga väga libe,
Tee iseendani võib olla väga kibe
Kuid tee su eest veel midagi ei tee
Ja sellel kõndimiseks pole vaja saapaid
Lohulaul
Püüa mu pisaraid, muuta nad naeruks sa oskad.
Ära palu mult sõnu, need lendavad metsade taha.
Kord ehk tõusengi kõrgesse õhku ja sina jääd maha.
Kuid palun, ära veel lase lahti mu peost.
Ära lase mul minna maailma sinna, mida ma veel ei tunne,
heast ja kurjast palun räägi veidike veel.
Ära pahanda, kui ma olen veel veidike rumal,
las ma kasvan su kõrval mu armas ja ainuke jumal.
Minu pesa on sinu selja tuttavas lohus,
kui me lebame suviselt soojas ja lõhnavas rohus.
Kui sa lähed, sii hüppa vaikselt üle mu aia,
ära ütle, et oled mind viimastel päevadel näinud.
Ära ühtegi laulu või luuletust alles must hoia,
lihtsalt kõnni neid teid, mida mööda ma kord olen käinud.
Päike
Päike läheb looja,
ta on meie oma õnne valguse tooja.
Taas kord koidab päev, kus sind ma endas näen
ja oma olemuse paremaks muudan.
Maa annab jõudu,
tema sisemuses kõige algus on peidus.
Vesi aina voolab,
purustab kõik oma teele seotud tõkked.
Tuul puhub puhtaks
viimasegi pisara, mis palgel on peidus.
Tuli annab sooja,
tema ümber istudes me kiidame loojat.
Päike läheb looja,
ta on meie oma õnne alguse looja.