Üks kõiksus (2009)


Unelaul kõigile, kes homme tööle lähevad

Isa tuleb töölt ta pühib jalad puhtaks porist, vaatab telekat ja läheb varsti magama
kuid see kohustus on pori tema hingel,see ei ole uni, see on minu elu, ütleb ta
ja elust pole nõnda lihtne ärgata

See on unelaul kõigile, kes homme tööle lähevad
ja näevad oma unistusi unes

Isa ostis pojal uue läpaka – ta tapab zombisid nüüd uhiuue relvaga
ja isa ütleb „Nüüd hakkama pead õppima, sest ma ei taha sinu elu kinni pappida!“
kuid poiss ei hakka üldse lolli mängima, ta läheb parem Viru keskusesse hängima

See on unelaul kõigile, kes homme kooli lähevad
ja näevad oma kohustusi unes

mõni mees peab sõitma väga suure bemmiga, ainult siis ta saab rahulikult elada
ja mõni naine peab pediküüri tegema, siis ta saab rahulikult elada
ja mõni mees peab ikka pedenalju tegema, siis ta saabki rahulikult elada
ja mõni mees peab tshikke ikka sebima ja reedel purjus peaga nalja rebima
ja mõni memm peab oma muredesse murduma, siis ta saab rahulikult elada
ja mõni taat peab tablette ikka neelama ja jumala eest , ma ei hakka teda keelama!
Mõni tüdruk peab suitsu ikka tegema, siis ta saab rahulikult elada
ja mõni naine peab teisi taga rääkima, siis ta saab rahulikult elada
ja mõni paps peab oma laste peale röökima, siis ta saab rahulikult elada
ja mõni mees peab regulaarselt surfama, siis ta saabki rahulikult elada
ja mõni mees peab tshellot ikka mängima ja mitte ainult, vaid palja ülakehaga

kuid mõni mees peab lihtsalt rahulikult elama ja siis ta saabki rahulikult elada

Ideaalsed inimesed ideaalses linnas muretsesid kodu pangalaenuga
nüüd on 30 järgmist aastat väga eriliselt hinnas ja siis nad saavad rahulikult elada

See on unelaul kõigile, kes elu võlgu elavad
ja näevad oma pangalaenu unes

See on unelaul – see on elu laul
see on ilus laul – see on valus laul
see on naljalaul – see on tõsilaul
see on sinu laul ja ka minu laul

See on unelaul kõigile , kes homme tööle lähevad
ja näevad oma unistusi ainult unes.

Üks kõiksus

Mõne elu sisse mahub päris mitu elu
kuid mõni omagi ei oska elada
ja pildialbumisse mahub kogu minu elu
kuid mõnes pildis siiski julgen kahelda

ma mõistsin miskit täitsa mõistlikku
et mediteerima ei peagi kui ei taha
ei peagi paastu ega söögipalvet pidama
ja kui sa soovid siis võid saata kõik sa  aia taha

üks kõiksus
kõikide ja kõige vahel
üks kõiksus
on see koht, kus elame
üks kõiksus
on mul ausalt sinu suhtes

ja ma loodan et ka sinul on täitsa ükskõik
kes ma olen või mis ma elus teen
ja kui vahel eksin, siis  pea meeles sõber – ka mina olen alles teel

kuid ma kuulsin täna miskit enne kuulmatut –
et elada ei saagi kui ei taha
ja kui ma ühe olen kõige sisse ära kaotand, tean kõik on alles veel

Väga tõsised inimesed

Läbi elu me vaikselt sõuame
Norra mägedes või Pariisi metroos
me oleme koos

Sõidan trammiga inimesed seal
väga tõsised näod on neil peas
miks ma ei tea
ehk küsima peaks

ei tea
aga ootame ja siis vaatame koos
läbi kõik rabad ja sood
nii sees kui ka väljas

Kõik nad tahavad, kõik nad soovivad, kõik nad usuvad –
midagi tegema peaks, ehk siis hakkab hea
Kõik nad loodavad, kõik nad proovivad, kõik nad mõtlevad –
kuhugi minema peaks, miks nad ei tea

ei pea
kuid kui soovida, siis saab proovida
elu voolida
sõitu roolida

Kalad ei näkka

Istun Emajõe kaldal, üks õngeots vees
Ja teisel pool silda karjub end tühjaks üksik mees
Kuid kalad ei näkka ja miks nad peaksidki?

Ei vaata ma kella, oh milleks veenduda,
et jälle on hilja, kõik on õnnestund taas  maha magada
ja kalad ei näkka, kuid miks nad peaksidki?

Kui kalad on kodus või väljas boyfriendiga
ja kalade papsid on meie peale nii tigedad
kuid kalad ei näkka ja miks nad peaksidki?

Istun Emajõe kaldal, üks õngeots vees
Ja teisel pool kallast on ikka see väike vana vastik mees
Sest ka temal ei näkka ja miks tal peakski?
Ja ka minul ei näkka, kuid miks mul peakski?

Oh kui ta vaid mõistaks, et elada saab ilma kalata
Ja elada saab ilma õngeta, kuid ära tee midagi ilma hingeta
Siis ta polekski ju masenduses, et kalad ei näkka
Sest miks nad peaksidki?

Verevein

Korjan tähti rohelisel põllul
laulan uusi laule iga päev
ma hõljun valge taevakupli peale
ja selles öös te enam mind ei näe

lenda lenda liivaluite alla
ta sooja sülle peidan enda hea
kui vihmaväravad on valla
siis udu sisse hingan mõne rea

Soovin soovin kuule öelda tere
tahan päevakera alla neelata
mu verevein on joovastav ja hele
ja keegi ei saa seda ära keelata

Ta uduloor on sillerdav ja hele
ta tahab minust läbi voolata
lähen läbi pehme tuulemere
kus keegi mind ei mõista hoomata

Lootos

Kasteheinas on pisike mees
kaugelt ta su igatsust vaatab
õhtul ta hingab su patjade sees
ja päeval on end sinu juustesse kaotand
igal õhtul vaikselt ta sureb kui hommiku koidikul sünnib ta jälle
tasa ta sirgub ja su juurde tuleb
ja tema mõtted on alati valged

Ja kui ta kord tuleb, ta sinu juurde jääb
ta põletab mured ja annab sulle käe
ja kui sa vaid usud, et igatsus on jääv
sa hingad ta õhku ja võtad endalt väe

Ühel õhtul ta igavest läheb
see õhtu on see, mil lahkud ka sina
ta naerab ja nutab ja kustutab tähed
ja koob sinu suletud silmile lina

Ja kui sa kord tuled, ta sinu juurde jääb
sa põletad mured ja annad endal käe
ja kui sa vaid usud, et igatsus on jääv,
sa hingad ta õhku ja võtad endalt väe

Ookeani laul

Ookeani ääres on öö
kriketid laulavad
Sisalik ütleb „hääd ööd“
Läheb koos sabaga lae alla magama
Palmist kukub üks pall
mul on hea meel, et ma jäin jälle elama
Kuigi on öö, siis meri ei olegi hall
ookean mu varvaste vahel kui helendav sall..

Sellel ööl ma ranna peal magasin
kuni kuu mind tõi maa pääle tagasi
ookean tahtis mind endasse neelata
kes olen mina,et saaks teda keelata
Ja ma ei tea kas ma tulengi tagasi
Sõbrad ei pahanda, neile jääb kingiks see
maailma ilusaim laul…

Maailma polegi loodud
ta on siin olnud ja jääb ikka olema
pilvi ei olegi kootud
Aga kuu on ikkagi juust
kuni ma pole seal ise veel astunud
Ja Buratinot ei tehtudki puust
Papa Carlol läks vaja vaid armastust….

Sellel maal abiellusin endaga
Kus jaaniussid on õppinud lendama
Lubasin endale kui meri vahutas
Olla truu kuni surm meid lahutab
Ja ma ei tea kas ma tulengi tagasi
Kallis ei pahanda, talle jääb kingiks see
maailma ilusaim laul…

Maailm on ümmargune

Ma kardan mälestusi ilusaid
ma kardan põski punaseid naabermaja akendeil
ma kardan pisikesi tüdrukuid, kes oma suurte silmadega minust läbi vaatavad
ma kardan väikste poiste kisa hallil mänguväljakul
ja kardan lasteaiakaaslastele silma vaadata
ma kardan sosistusi suvepäeval metsasalus
hirm hakkab siis kui ilus on valus

Ma kardan mälestusi ilusaid
ja musti niite minu tumedates unenägudes
ma kardan varbajälgi lume sees
ja paljajalu kastes päiksetõusu oodata
ma kardan nukku, mille leidsin raudtee äärest posti pealt
ja kardan tuulehoogu, mis selle alla puhus sealt
ma kardan vanatädi, kes mult eile krooni palus
hirm hakkab siis, kui ilus on valus

Riisipuding õunakompostiga

Kuu peal inimesed elada ei saa, sest poolkuuga poleks neil ruumi.
Kaevasime mänguväljakul toreda augu me, toreda augu me
aga ema ei lubanud seda koju kaasa võtta.

Banaani ei saanud ma süüa, sest ema oli selle liiga kõvasti kinni keeranud.
Talvel kanad ei mune, sest neil on muna-auk kinni külmunud.
Jeesus oli nii ilus, et teda ei tahetud maha mattagi, maha mattagi,
vaid naelutati ristile.

Vanaemad enam piima ei anna.
Vanaema on nii paks, sest ta on headust täis.
Minu vanaisa on peast paljasjalgne.

Kui vanaemal hammas valutab, paneb ta hambad lihtsalt veeklaasi.
Minu vanaisa mängib puhkpilliorkestris ehtsat tampooni.
Tore, et vanaisa ja vanaema koos hauas on,
nii saavad nad vähemalt juttu ajada juttu ajada.

Kui meil isa ei oleks, peaksime kõik toiduülejäägid ära viskama.
Šnitsli tegemisel tuleb kõigepealt liha hästi surnuks kloppida.
Kõige parema meelega söön ma riisipudingit õunakompostiga
Onkudel on pissikraanid.

Kes hommikuti külas käib see asjatult ei longi
et hommikuti külas käiks just selleks hommik ongi!

Maailmalõpp

Maailm eile sai kooritud ära
esimesest kihist sai ehitud kuusk
edvistajad rippusid ja särasid ehtsalt nagu ehted

Silmast silma ja silm silma vastu
Kotkas noppis nurjatuid nagu värskeid ploome
Alles jäid vaid need kes tegid kuuse otsa pesa

Ta kurja kavatses kuid korda saatis ainult head
Ja tähele ei pandudki, sest kuu vaatas pealt
Ja uskuge või mitte – tal muie vajus suule

Ilmast ilma jäid vanemate pojad
Kes kummardasid olematus kabelis
Hästi pestud raha
Ainult isepäistele jäid alles nende pead

Vennad, õed, aeg on tulla koju
Ja eemaldada silmilt sinna seotud pihud
Sest pimeduses keegi meist ei lenda mesipuu poole

Ma kurja kavatsen, kuid korda saadan head
Ja tähele ei pandagi, sest kuu vaatab pealt
Ja uskuge või mitte -  mul muie vajub suule

Salmidevalaja

Kuulata mu häält, kuid ära mind oota, sest elu ei maga
kui ma tulen, siis tulen hiirvaikselt ja salaja

Kadunud on hirm, mille sündides endaga võtsin –
ta läks kadunud asjade maale magama

Rohulible all sosistas väikeste asjade jumal
„kõike mida sa lood, võid teistega jagada“

Selle tamme sees, kus ma magasin sõprade süles
ja mulle öeldi, et olengi salmidevalaja

Ma tahtsin küll su lõhna tunda,
aga ei saand, aga ei saand
Paljud sõbrad hingavad praegu teisel pool maad
Ma küll teeks sulle pai,
kuid panen taskusse käe
Sest kui ühel on öö, siis teisel on päev

Ajasupi sees ma leppisin endaga ära
ja õppisin täiesti ajatult elama

Ma ei ole mees, olen ekslev hing tema silmade taga
ja ma tean, et kõik, mis sai loodud, jääb kajama

Maailm on nii suur ja minu sõna selle sees on nii väike,
kuid see sõna võib luua ja läita kõik põlema

Kui sa küsid mul´t kas ma eelistan nutta või naerda,
vastan siiralt – mu sõbrad on mõlemad

Sa tuledki ju

Ma vaatan su valgust ja ootan su algust
Kui tuled, siis tuled, ma ootan ju sind
Ja siis sa, sa tuledki, ja siis sa tuledki ju
sinu silmade taga on maa, kus ei paista kuu
Ja siis sa tuledki ju
Sinu silmade taga ei paista kuu
Seda maailma alla ei neelata saa
Sest kui see õnnestuks, neelaksid enda ju ka

Sa vaatad must läbi ja sul pole kartust
Ja sul pole häbi, et nägid sa mind
Sealt põõsaste vahelt, kus on sinu kodu
Kus sõid värskeid marju, nüüd minna on ind

Ja siis sa, sa lähedki, ja siis sa lähedki  ju,
sinu varvaste vahel nüüd puhub tuul
Sinu taldu siis kannavad sametist teed
Näinud palju, kuid mullegi tundmatud need

200 aasta pärast

Biiltid olid kuulsamad kui Jeesus ütles Lennon ja kogu maailm põletas siis põrnikate plaate
Poole aasta pärast ostsid nad kõik plaadid tagasi, sest aru said  et armastusest laulda ja Piiblit lugeda on vist üks ja sama
Jumal on surnud ütles Nietzsche, kuid varsti suri Nietzshe,
„Sa oled surnud“, ütles talle Jumal
ja Nietzschel hakkas piinlik oma kuulsa lause eest

Kahesaja aasta pärast sel ei ole üldse vahet ,
kes mida kellel ütles, aga praegu küll

Bob Marley laulis laule, mis on kirjutatud inimese südamete seintele  – need ei aegu iial
kui Viiding luges trammis oma luulet, ta ei teadnud, et ta puhkama ei jäägi heintele
vaid sureb hoopis saunas, oma sõbra silme all, rääkis mulle Indrek Hirv

Alender laulis alati veest sinisest ja suurest – kas tõesti teadis ta,  et meri kord ta alla neelab?
kaheksasaja inimesega koos siis ta põhja läks, kuid enne laulis veelkord merest suure valge korstna kõrval
nii nad räägivad ja mulle meeldib uskuda

Kahesaja aasta pärast sel ei ole üldse vahet, mis nad kokku luuletasid, aga praegu küll

Einstein ütles miskit väga olulist kui ta ei viitsind relatiivsusega enam üldse jamada
Kui mesilased surevad me maal, siis kõigil meil on ainult neli aastat sellel suurel keral elada
Nad juba surevad. Pooled neist on juba läind.

Kas teadsite, et Hitler peale surma põrgusse ei läinudki,
sest põrgut pole olemas?!
Paradiis ja põrgu on siin ja praegu ja mõnel mõlemad
Ka sellest Adolf aru sai, kui lasi kuuli pähe

Kahesaja aasta pärast sel ei ole üldse vahet, kes mida kokku keeras, aga praegu küll

Imestasid indiaanlased miks meie kõike asju nõnda palju armasame ikka osta müüa
varsti on tõepoolest kõik ju maha müüdud, aga avastame, et see raha ei kõlba üldse süüa
võileib „jakobsoniga“, olete te proovinud?

Kahesaja aasta pärast leban oma surivoodil naeratava perekonna ees
lapselaps mul küsib „kallis vanaisa mis sa oled teinud oma pika elu sees?“
„Raha teenisin!“  ma küll ei tahaks vastata

Kahesaja aasta pärast pole sellel üldse vahet, mis on minu pangakontol, aga praegu küll

Kahesaja aasta pärast pole sellel üldse vahet, kas sa elasin nagu soovisin
kas ma julgesin või kas ma üldse proovisingi nõnda elada ,et elu oleks elamine
ja igast jäljest võrsuks lill
ja igast sõnast võrsuks puu
ja igast naeratusest sirguks teine naeratus ja igas peeglis peegelduks minu päris olemine

Kahesaja aasta pärast pole sellel üldse vahet , kas ma täna armastasin, aga praegu küll
Kahesaja aasta pärast pole sellel üldse vahet, mis ma teile täna laulan, aga praegu küll

Kaua võib

Sina ei taha ja mina ei tea
mida sinuga teha
Sest sina ei julge minuga mängida
ja mina ei taha lolli mängida

Ja see tüdruk tantsib stripiklubi akna taga
no on küll ilus tüdruk aga kurat kaua võib
kaua võib üks inimene teha seda millest tal on ükskõik
Väga väga kaua, nädala või kaks või mõni terve elu
see ei ole minu teha mida sina elus teed, oleme kõik teel

Ärge võtke mind külmalt sõbrad
suvi on niigi jahe
minul on soojad sõnad
neist puhub läbi tuul

Ja see härra istub oma priske Jeep´i roolis
no on küll rikas härra aga kurat kaua võib
kaua võib üks inimene olla vangis iseenda loodud loos

Väga väga kaua, nädala või kaks või mõni terve elu
see ei ole minu asi mida sina elus lood, oleme kõik koos

Sest sina sina ei usu ja mina ei saa
seda sinu eest teha
Kuid sina ei julge end päriselt näidata
siis mina ei saa sind kuidagi aidata

Ja see tšellomees ikka mängib läbi seina
ja mõni küsib kurat kaua võib
kaua võib üks inimene teha seda
mille eest ta annaks kõik, annaks ära kõik

väga väga kaua
nädala või kaks või kasvõi terve elu  – see on kõigi meie lugu,
mida tema praegu loob, oleme siin koos

Kaua võib

Sina ei taha ja mina ei tea
mida sinuga teha
Sest sina ei julge minuga mängida
ja mina ei taha lolli mängida

Ja see tüdruk tantsib stripiklubi akna taga
no on küll ilus tüdruk aga kurat kaua võib
kaua võib üks inimene teha seda millest tal on ükskõik
Väga väga kaua, nädala või kaks või mõni terve elu
see ei ole minu teha mida sina elus teed, oleme kõik teel

Ärge võtke mind külmalt sõbrad
suvi on niigi jahe
minul on soojad sõnad
neist puhub läbi tuul

Ja see härra istub oma priske Jeep´i roolis
no on küll rikas härra aga kurat kaua võib
kaua võib üks inimene olla vangis iseenda loodud loos

Väga väga kaua, nädala või kaks või mõni terve elu
see ei ole minu asi mida sina elus lood, oleme kõik koos

Sest sina sina ei usu ja mina ei saa
seda sinu eest teha
Kuid sina ei julge end päriselt näidata
siis mina ei saa sind kuidagi aidata

Ja see tšellomees ikka mängib läbi seina
ja mõni küsib kurat kaua võib
kaua võib üks inimene teha seda
mille eest ta annaks kõik, annaks ära kõik

väga väga kaua
nädala või kaks või kasvõi terve elu  – see on kõigi meie lugu,
mida tema praegu loob, oleme siin koos